Sõnad „süsivesik“, „sahhariid“ ja „suhkur“ tekitavad paljudes negatiivset reaktsiooni ja neid kiputakse pidama ilma pikemalt mõtlemata halbadeks asjadeks. Soole ärritussündroomi seisukohast on aga sahhariididel ehk süsivesikutel väga suur vahe – on neid, mis häirivaid sümptomeid ei tekita, kui ka neid, mis sõna otseses mõttes seedimisele kurjad.
Omamoodi paradoks on see, et väga sageli peidavad soole ärritussündroomiga inimese jaoks nn kurjad süsivesikud ehk sahhariidid ennast köögiviljades ja teraviljades, mis on täiesti süütu ilmega ja tavateadmise kohaselt igati kasulikud. Näiteks on üheks selliseks köögiviljaks lillkapsas, mida peetakse ju tervislikuks ja kergesti seeditavaks ning mille püreed pakutakse beebidele juba enne esimest sünnipäeva. Soole ärritussündroomiga inimesele võib lillkapsa söömine aga kaasa tuua hulga vaevusi, sest ta sisaldab teatud sahhariide.
Levinud toiduainetest on kõrge FODMAPi (ehk kääritatavate sahhariidide) sisaldusega veel näiteks sibul, küüslauk, porru, hernes, nisu-, rukki- ja odrasisaldusega pagaritooted, erinevat tüüpi oad, õun, pirn, ploom, arbuus, virsik, mango, nektariin, kuivatatud puuviljad, mesi, suhkruvabad maiustused jpm.
Puuviljasuhkur ehk fruktoos sisaldub puu- ja köögiviljades looduslikult, kuid fruktoosi võib leida ka paljudes nn suhkruvabades maiustustes, diabeetikutele mõeldud toodetes, aga ka ketšupis, kastmetes, marinaadides ja salatites. Ka kasulikuna tunduv fruktoos võib tekitada vaevusi, kui peensoole limaskestas puudub fruktoosi imendumiseks vajalik transportvalk ning lagundamata fruktoos liigub edasi jämesoolde, kus seda asuvad lagundama soolebakterid, tekitades gaase.
Valge suhkur polegi kõige suurem kurja juur
Suure eksiarvamusena peetakse kõige suuremaks kurja juureks valget suhkrut, mida mõni nimetab lausa valgeks surmaks. Usutakse, et kui vältida tee ja kohvi sisse suhkru panemist, siis ongi kõik hästi. FODMAP dieedi seisukohast ei olegi valge suhkur aga kõige hullem – jah, üleliigne suhkru tarbimine võib põhjustada kaalutõusu, aga soole ärritussündroomi sümptomite koha pealt on valge suhkur pigem leebe.
Paljud Soole Ärritussündroomi Teabekeskusesse konsultatsioonile pöörduvad inimesed ütlevad, et tegelikult nad ei söö magusat üldse või söövad väga vähe. Suhkruga võib aga liialdada ka siis, kui magusat ei söögi, sest väga paljudes toitudes leidub peidetud suhkruid. Näiteks on seda lihamarinaadides, kalatoodetes, Aasia toidus ja muidugi piimatoodetes. Kõige lihtsam on suhkrutarbimisel piiri pidada nii, et ostad maitsestamata toiduaineid ning maitsestad neid enda jaoks ise. Hea näide on jogurt, mille maitsestamata variandile saab ise meelepäraste maitse marjade, kodumoosi või vahtrasiirupiga juurde tuunida.
Mesi on hea tervislik lisandus ja kasulik asendus valgele suhkrule. Soole ärritussündroomiga inimestele aga võib mesi tekitada vaevusi - sestap tasub mee tarbimisega olla pigem ettevaatlik. Kui aga katse-eksituse meetodil olen kindlaks teinud, et mesi sulle sobib, siis ei ole muidugi muret.